On möödunud terwe kuu minu wiimasest kodus käimisest. Nüt olen jälle tagasi kohas, kus mul on alati erakordselt hea. Sestap mötlesin ka teha pisitillukese sissekande oma postitusteriwisse.
Ma olen kihutanud kahe töö, kooli, bändi ja wahel unest ärkawa isikliku elu wahel. Ja nõnda selle hetkeni, kuni keha hakkas nöudma oma ja tekkis waba hetk, mil sain oma metsade wahele joosta ning nõuda warjupaika suurtelt puudelt.
Talw on otsustanud tänawu meid eriti rappida, tühjaks imeda ning wiimseni katki teha. Inimesed ümberringi on unised ning kaotanud wöime ajas ja ruumis liikuda. Aeg nagu seisaks paigal, kuid täpselt sel ajal, kui me silmi pilgutame, teeb ta hüppe - nõnda awastamegi, et möödunud on nädalaid ja midagi polegi muutunud. Loodus on räpane ja haige - ei ole ei sündi, ei surma. Wöi siiski... Surma on. Just täna hommikul sain sönumi minewikult - wana direktorit ei ole enam. Wähk.
Ja ürita sis kogu stagnatsiooni kiuste toimida. Edukalt toimida, kui täpsem olla. Toimime me köik - ärkame igal hommikul, elame päewa kuidagi üle ning öhtul uinume taas, et järgmise päewa jaoks mingitki jöudu koguda. Eksisteerimine on igale inimesele näkku kirjutatud. Mitte nautimine ega rööm - eksisteerimine. Aga kui ühel hommikul me enam ei töuse? Mitte keegi. Lebame woodis, waatame lage ning lakkame olemast.
Siin, kodus, olen paar päewa jaganud perega oma päästjaid - Studio Ghibli animefilme. Üks neist, 'The Secret World of Arrietty' on eriti helge - päike, wihm (oh, kuidas ma igatsen köike puhtaks pesewat wihma) ning öites aed. Jagangi teiega laulu sellest imeilusast filmist. Mina tunnen ennast kui hooletusse jäetud aed - tahaks ennast rohida, kasta, päikesel lasta paitada ning uue ja tugewana maast jöudu ammutades öilmitseda.
Paipai
Kribu
