Mina kah täpselt ei tea, kuid millegi pärast arvan, et mul on pärris hea ettekujutus. Kogu see töö, kool ja kodu (+ veel vahelduva eduga eraelu, joomaijoo) hakkab Kribu jõuvarusid nätsutades jubba tasapisi viimaste riismeteni jõudma. Õnneks ma avastasin, et maal selliste vastikute füüsiliste tööde tegemine (nagu muruniitmine, jne) küll wäsitawad, kuid samas järgmisel hommikul ärganuna oled kuidagi... Wärske =D. Nii imelik, kui see ka tunduks.
Ma wöin uhkusega öelda, et ma olen taaskord pm tädi. Onule sündis... Tütreke! 2 pättpoissi tal jubba on, nüt saab endale wöimatu iseloomuga neidise kah. Igastahes, kui ma sedda lõugavat näitsikut süles hoidsin, tundsin ma, et mina olen kindlasti (ma küll täps ei tea, kuidas) üks nendest naistest, kes mingil hetkel teeb oma parimate kaaslannadega teeõhtu ja siis õndsa naeratusega ütleb, et teate, preilid, mina olen nüt siin kahekesi. Ma küll ei kujuta hetkel ette, kuidas kokku monteerida lapsevanker ja mootorratas, kuid ma usun, et ma suudan ka selle kunagi wälja mõelda =D.
Agga tegelikult on minuga kõik korras ja elu läeb aina huvitawamaks. Wist. =D.
Paipai
Kribu
No comments:
Post a Comment