Peedimahl.

Täiesti masendawalt näriw tunne on. Mina, kes ma tawaliselt muretsen linnukeste toidulaua ja teiste inimeste murede pärast, olen täiesti ärra aetud absoluutselt nömedast asjast - raha. Önneks löppeb see probleem mönes möttes järgmisel nädalal, kui saab pangale praktiliselt kogu maine wara ärra antud. 

Wähkren öösiti ülewal, olen tunnike wähemalt peale tule kustutamist ülewal, pean kuulama tasakesi muusikat, et ei hakkaks automaatselt peas arwe kokku lööma ja ei awastaks, et minu eksistents minu rahakasutuse juures on 8. maailmaime. 

Ja sis helistab tööandja ja wötab ühe tööpäewa lissalt ärra. Lihtsalt. Bye, bye, worky-worky... Aga noh, wähemalt wöin üritada homme kodus koristada ja kooli korda sättida. Öhtul peaks minema kahe niiduhaldjaga Emajöe Ateena wölusid nautima. Järjekordselt üks rahaneelaja, kuid samas... Löögastuma peab, kurat wötaks. Nautima head seltskonda, meeldiwat westlust, wastutulewaid inimesi piiluma. 

Tunnen ennast natuke räsituna. Wähemalt saan järgmise nädala löpus maale. Jeppijee. Saaks jalutada metsade wahel, üle heinamaade, teha suwalisi töid, mis wäsitawad korralikult ärra. Üritasin kohalikel radadel jalutada, kuid see pole üldse mitte sama. Näed ainult prügi ja kuuled ikkagi taustaks liiklusmüra. Ei, aitäh.

Aga noh, eks juhtub ka minuga kunagi siukest, mis mind jälle kilkama paneb. Önnest, muidugi.

Paipai

Kribu