Irmsa mönus on jalutada sügawas hanges ning koera mööda metsa taga ajada. Maal on köik nii palju lihtsam - lihtsad tööd, lihtsad mured. Kus koer on? Kas ma töin ahjupuud ärra? Mida öhtuks süüa teha? Kui palju piima kodus on? Kas tee puukuurini on juba kinni sadanud wöi ei? Lust ja lillepidu. Elu tundub kuidagi paigas ning liigub sama rahulikult nagu jögi maja körwal.
Linnas köik ainult kihutawad mööda, köik on räpane, must, kole. Mured tunduwad palju materiaalsemad: piima kogus tähendab raha wäljaminekut, toit tähendab raha wäljaminekut. Soe tuba wördub meeletu küttearwega. Juba sellele mötlemine toob wastikuswärina peale.
Suutsin wahepeal teha pisikese muudatuse wälimuses. Nagu ütles üks tööandja: 'Kas su juustel on tuuleröuged?'. Kui ma juhuslikult pildi endast kuskil wälja wölun, saan ehk siiagi postitada. Aga ma eriti selleks meeletuid pingutusi ei tee.
Nöud ootawad.
Paipai
Kribu
No comments:
Post a Comment