Tundub, et taaskord on wöimalus sügismasendusest sujuwalt üle minna kewadwäsimusse. Kuigi lubatakse külmema ilma saabumist ja lume ilmumist, pole ma wäga entusiastlik. Energiawarud on kulutatud ja ma saan nüt wägga hästi aru 'Melanhoolia's kasutatud wördlusest.
'I'm trudging through this grey, wolly yarn. It's clinging to my legs'
Aga täna hommikul, peale korralikku 12 tundi und ja irrmus sooja woodikaaslast (waeseke on haige), koos esimesel töötunnil ilmunud päikesewalgusega (pilwe taga küll, aga olgem önnelikud ka sellegi üle) tekkis kuskil rinnus soe tunne ja energia. Wöib-olla ei olegi köik nii tuksis.
Naljakalt kodutu tunne on. Kuna ma weedan oma aja paralleelselt 4,5 kohas, siis tekib aeg- ajalt tunne, et kuhu ma sis täpselt kuulun. Kas koju, oma majja, öe juurde wöi sis köige loogelisemasse kohta - kallima juurde? Ma kahtlustan, et warsti, peale pm aastakest koosolemist wötan ma oma taimed ja K-750M esituld meenutawa lugemislambi (sain siukse winge lambi issilt ja emmelt sünnipäewaks - IT'S AWESOME!) ja tuterdan Supilinna.
Ja Sina, neiu, kes sa ka kaugel maal armastad - kas Sina tead seda tunnet, kui sa oma kaaslasesse uuesti körwuni ärra armud? Mina awastasin päewakest paar tagasi, et liblikad on uuesti köhus aktiiwsed, kui kallimat waatan. Täitsa jabur. Niigi suur tunne läks hetkega weel suuremaks. Wörratu.
Ühe weel lisan - feeling loved.
Kribu armastab oma inimesi! Ärge seda iialgi unustage, ükstakama, kui kaugel wöi kui lähedal Te olete.
Paipai
Kribu
No comments:
Post a Comment