Söidame ärra?

Kaugele, eemale wastikutest kohustustest, eeldustest, nöudmistest... Lissalt söidaks. Sihtkohaks wöiks olla körwaline koht, kus pisike maja praegu naksudes tudib... Istuks aurawa teetassiga ahju ees, kuulaks aja möödumist ja hingamise hääli... Oleks hetkes. Palun?

Ma igatsen neid wäikeseid asju. Sinu hingamise heli. Sinu jaburaid naerupahwakuid. Sinu löhna. Tahaks Sind jälgida, kui Sa seisad meie öuel ja tulewikku waatad. Tahaks Sinuga rööwikuid üle tee aidata. Waadata Sinuga pilwi taewas. Ma igatsen Sind. 

Tehniliselt on blogi minu wöimalus oma mötteid ja elu jagada. Aga kes ikka wiitsib lugeda lehekülgede pikkust hala täiskaswanuelu raskustest? Ja kuna minu elu täidab praegu häiriwalt kraapiw tühimik, sis kahjuks-önneks olete te sunnitud sellest teawitatud saama. Önneks teen ma sissekandeid nii harwa =D. Te elate selle üle.

Ja tegelikult on köik hästi. Ausalt =).

Paipai

Kribu