Ma wist olen haige.

Aga ärge seda minu emale öelge, eks? Tema ei pea teadma, et ma peale tema juurest ärra minemist siuke olen:

Paipai
Kribu

Wahepeal ma mötlen...

... et elu on nii tohutult ilus ja hingemattew. Täna hommikul oli Emajöe peal udu, terwe Tartu nägi kergelt maagiline wälja. Tööle oli kohe palju torredam jalutada =).

Kuna talw tundub olewat löplikult meitele jöudnud, hakkawad mötted waikselt kewade poole liikuma. Näpukesed hakkawad sügelema ja olen awastanud ennast ema kombel puukoolide ja aiandite lehekülgedel surhwamas (ma leidsin, et surffamas oleks igaw kirjutada =D). Kuna emme on praegu möjuwatel pöhjustel koguaeg Tartus käepärast, olen temaga juba u 5 korda ümber möelnud, mis taimi kus kasutada ja ma kahtlustan, et 5 meetrist hekist ei tule enam midagi wälja =D.

Stiilinäide taimest, mida ma oma hekis enne ettegi ei kujutanud:

Rosa Glauca

... et ma ei kujuta ette, mis inimestel wiga on? Lugesin siis eile oma kewadsemestri (ma siiani ei usu päriselt, et see tingel-tangel päriselt otsa saab... wow) ainete tagasiside aruandeid. Walmistasin ennast waimselt ette, juu nou? Loen ja loen, olen just nentinud, et oh, neist aruannetest on kasugi, ja äkki - tuli tahtmine laud ümber lükata. Ühe aine tagasisides seisab sulaselges jobmoonide keeles 'YOLO'. Istun ma sis arwuti ees, käed rüpes, ja olen nördinud. Uukei, ma saan aru, et bussijaamas hängiwad minijobmoonid huilgawad siukseid asju, aga Tartu Ülikooli öppesüsteemis ainekursustele tagasisidet andes wöiks ju ikkagi mingi austus olla... Kui sa ei oska midagi kirjutada wöi ei wiitsi midagi kirjutada, ära kirjuta. Lihtne.

Nüt, kui ma olen suutnud nördimuse kaasüliöpilaste pihta wälja elada, hakkan ma iseendaga lahingut pidama ja löpueksamiks kordama. Wöiwad esineda järgnewad nähtused:

wöi

'You can stay, but I'm leaving'

Seda wiimast kipub mul päris tihti juhtuma... Tawaliselt olukordades, kus ma olen sunnitud normaalsete inimestega (mitte söprade/tuttawatega - teie olete weidrad =D) suhtlema.

Paipai

Kribu

Nii torre, et kuskil on keegi naine, kes teab, kuidas asjad päriselt käiwad...

Wahepeal ei ole oluline tulemus, waid protsess ise. Ausalt. Wiimasel ajal on just selline nähtus esinema kippunud. Aga noh, kuidas siis saaks oma pingeid (seaduslikel wiisidel) wälja elada. Murede jagamine, jne... 

Eesti ilm on wist minu tujudest inspiratsiooni saanud:

Külm ('Täitsa läheb. Ei ole hullu.')

Sula ja tuisk ('OHMAIDOG, köik on tuksis, apiiih!')

Külm ('Tegelikult on köik korras, wäike tagasilöök)

Sigakülm ('AUSALT. KÖIK ON KORRAS.')

Sula ('Tahaks rahu ja waikust ja kakaod ja paksuks minna ja nutta...')

Mönus talweilm lumesajuga ('Ah, köik on hallataw ja söbrad on tublid =)')

Ja weel asjakohast koomiksit...

(Sigawinge neidis, soowitan tee körwale =))

PaiPai

Kribu

Käisime.

Paipai
Kribu