Kas ma kuulsin kewadet?

Kui Kribu täna hommikul üles ärkas, olid linnud oma kewadkisaga alustanud =). Kuigi mu kallis öde arwas ikkagi, et ma ärkasin masendawalt hilja (8.30 ma töusin, et kontrollida, kas TEMA on ülewal ja kell 8.53 ma ajasin ennast päriselt woodist üles - ma pean alles kell 10 olema tööl...?), olin mina nigu kurgike ja luristasin koffi (aitääh, öde). Kui ma olin peadpidi koffitassis juba natuke aega mullitanud, kuulsin ma mingit jaburat heli... Linnukesed huiglasid oma kewadelaulu laulda. Ma sain sellest inspiratsiooni ja tantsisin koridoris Liipsele kaunist tantsukest. Ta ei olnud eriti waimustuses... Wöi oli probleem minu muusikawalikus...

Minu wiimase semestri esimene päew oli... nähtawasti kurnaw. Ma ise ei saanud midagi eriti aru, aga Liipse (kes otsustas mulle wastu tulla) waatas mulle otsa ja ütles:
'Sa näed wälja nagu sa oleks juba 2 tundi surnud olnud.'
Tundub, et kool möjub mulle hästi =). Tegelikult oli torre, erinewad psühholoogiad on huwitawad, aga wiimane loeng oli minu jaoks liiga aeglase tempoga. Aine iseenesest on wajalik ja tähtis, aga kuna kogu materjal on juba omandatud, siis wöiks tempo iwake kiirem olla. Ma mötlesin tagant järgi, et ma oleks wöinud nii palju rohkem üles kirjutada, aga öigel hetkel oli mu aju asemel šwamm.

Praegu istun antiigis ja wärisen tigedusest. Kuna meile mainiti, et me wöiks tööruume weel rohkem korras hoida, siis otsustasin ma aknad ärra pesta (jah, ilm on jälle sulaks pööranud). Kui ma aknaid pesin, söitsid köik irmus ettewaatlikult mööda. Kuid kui ma olin löpetanud, kulus waid 2 minutit, et mööda söidaks rekka ja mu akendele ilmuksid taaskord porilärakad. Praegu ma waatan neid lärakaid ja üritan ennast kokku wötta, et minna lapikesega wälja korda looma. Samas - milleks? Niikuinii tuleb järgmine rekka...

Paipai
Kribu