Oh, näe, mina hommikul!

Eriti juhtub seda siis, kui ma taaskord olen märgade juustega magama läinud... Ja nt eelmisel päewal ripsmetušši hooletult maha wötnud...

Üks naljakamaid asju, mida ma üle pika aja näinud olen =D. Tegelikult, öde tegi u 3 nädalat tagasi sama winge hüppe, kui ma pimedast koridorist talle ukseawasse ilmusin... Haah...

Paipai
Kribu

Sellest tuleb üks eksistentsiaalse probleemiga tegelew postitus, aga ärge muretsege - täna on juba köik parem =)

Wiimasel ajal on mu aju kui lõppkiiruse saawutanud kiirrong. Mötteid on palju, nad tuhisewad läbi pea. Pidewalt tuleb juurde informatsiooni, kuid eelnewat pole ma weel jöudnud läbi töödelda. Kui ma olen suutnud midagi enda jaoks selgeks möelda, muutub wörrandis mingi tegur ja ma pean jälle köik ümber arwutama. Mulle tegelikult meeldib, kui ma tean, mida ma tegema pean ja kus ma seda tegema pean. Praegu on elus fantastiliselt segane aeg ja endale ma seega toetuda ei saa. Ainuke, kellele ma saan kindel olla - Tema =).

Ja kui ma istungi siis järjekordselt wesiste silmadega kaamera ees ja kurdan köike, mida ma olen oma peas juba pikemat aega üle möelnud, on just Tema silmad, Tema sönad need, mis mu jälle maha rahustawad. Austrikannatus on Sul, kallim. Ausalt =).

Mulle meeldib elu ehitada Legodest, aga praegu tundub, et ma üritan ehitada kaardimajakest tuulekoridori. Ma siiski teen seda (oma rumala järjekindlusega), sest kui ma pole endas kindel, on mul waja wälist rutiini ja kindlust. Muidu tuleb selline hajumise tunne peale - üks önnnetu tuulehoog ja ma olen mööda ilmaruumi laiali. See on ka pöhjus, miks ma praegu korda otsin. Ma olen wahel täiesti paanikas - löpueksam tuleb aina lähemale ja see muudab mind ärewaks. Ma olen hetkel köige önnelikum maal. Tatsan seal tasakesi ümber oma majakese, koristan siit, sapitsen seal, kakun naati peenrast wälja, uurin pungi wiljapuudel...

Ja ma tean, et köige önnelikum oleks ma Tema kaisus. See teadmine ja praegune olukord ajawad wahel nii abitult tigedaks. Teate küll seda tunnet - sa tead, mis su olemise paremaks teeks, aga sa ei saa seda abiwahendit. Lihtsalt ei saa, asjaolud ei luba seda. Tekib tahtmine wisata ennast köhuli maha, jalgade-kätega wastu maad peksta ja jonnida. Aga see ei oleks eakohane käitumine. Ainuke wöimalus olekski lihtsalt igatseda, poolik olla ja wahel wäga önnetu olla.

Ma olen tohutult tänulik Sulle, armsaim. Et sa jöuad mu madalseisud ära kannatada. Ma ju tean, et olukord pole Sullegi kerge. Aitäh Sulle!

Täna on köik parem. Päike paistab, söbrannad tahawad mind wägisi seltskonda kutsuda (mis on wäga armas neist, sest ega ma wabatahtlikult ei sotsialiseeruks wäga =)) ja me tegime just weidike aega tagasi ödega hästi toitwat ja head smuutit =). Ajaa, ja köige hullema öppeaine öppejöud kiitis meid ja ütles, et meil ei peaks tema arwestusel probleeme tekkima =).

Hea smuuti retsept:

1/2 awokaadot

1 kiiwi

2 banaani

1 klaas ananassimahla

chiaseemneid nii palju, kui tahad (ca 2 tl?)

Saumiksri/blenderiga sodiks köik ja naudi =)... Näeb kewadiselt roheline wälja ka, niiet =D.

Loo moraal: kunagi ei ole olukord nii hull, kui sa arwad. Lissalt wahel on waja kedagi, kes seda sulle meelde tuletaks =).

Siin on üks Käbi, kes üritab mu mustsöstrapöösast üles kaewata...

Paipai

Kribu

MEIL OLI JUST KEWADE ESIMENE ÄIKE!

Ja see on pisike siil =).

Paipai
Kribu

Ju nou, uan taim, in Tartu-kämp...

Mulle meeldib irmsasti, et ma mingi ime läbi (kurdistawate kontserdite ja bändiproowide kiuste) kuulen helisid, mida teised ei kuule. Ma kuulen körgeid helisid (nt imepeenikesi kiukse ja kriipimisi) ja madalaid helisid ma wahel ei pruugi kuulda, küll aga ma tunnen neid (mingi mootorimürinad, ca 10 km kaugusel töötaw Harvester on öösiti mu lemmik). Samuti on mul komme pimedas päris hästi näha. See fakt iseenesest on üllataw, sest ma muidu ei näe ju. Kes ei usu, küsige mult prille proowida. Ma olen suht silmabagaak.
AGA...
Linnas elades ei ole siuke loomalik kuulmine teps mitte hea. Minu isiklikud lemmikud on kaubanduskeskuste ölitamata liuguksed, hooldusest hoiduwad autod (uskuge mind, on hullemaid wilinaid kui kulunud piduriklotsid wöi wentikarihma libisemine) ja mu telefonilaadija, millel on tekkinud komme piriseda. Madalamatest otsadest ma armastan tööle unustatud masinaid, oma külmkappi ja eriti wöimsate kölaritega inimesi, kes küll hoiawad muusikat kuulates wolüümi wiisaka, kuid bassi maha ei keera...

Oeh, täna ma läen pärast tööd Juhani Puukooli  ja ostan endale sarapuuistiku, mida ma juba pikemat aega taga ajan. Ma loodan ka sealt saada suure mungalille ja kirju salwei seemneid, et saaks peenrasse ilusaid lillekesi juurde. Mis siis, et ma ise neid waatamas ei ole. Küll Liipse mulle pildikesi saadab =).

PaiPai
Kribu