Ju nou, uan taim, in Tartu-kämp...

Mulle meeldib irmsasti, et ma mingi ime läbi (kurdistawate kontserdite ja bändiproowide kiuste) kuulen helisid, mida teised ei kuule. Ma kuulen körgeid helisid (nt imepeenikesi kiukse ja kriipimisi) ja madalaid helisid ma wahel ei pruugi kuulda, küll aga ma tunnen neid (mingi mootorimürinad, ca 10 km kaugusel töötaw Harvester on öösiti mu lemmik). Samuti on mul komme pimedas päris hästi näha. See fakt iseenesest on üllataw, sest ma muidu ei näe ju. Kes ei usu, küsige mult prille proowida. Ma olen suht silmabagaak.
AGA...
Linnas elades ei ole siuke loomalik kuulmine teps mitte hea. Minu isiklikud lemmikud on kaubanduskeskuste ölitamata liuguksed, hooldusest hoiduwad autod (uskuge mind, on hullemaid wilinaid kui kulunud piduriklotsid wöi wentikarihma libisemine) ja mu telefonilaadija, millel on tekkinud komme piriseda. Madalamatest otsadest ma armastan tööle unustatud masinaid, oma külmkappi ja eriti wöimsate kölaritega inimesi, kes küll hoiawad muusikat kuulates wolüümi wiisaka, kuid bassi maha ei keera...

Oeh, täna ma läen pärast tööd Juhani Puukooli  ja ostan endale sarapuuistiku, mida ma juba pikemat aega taga ajan. Ma loodan ka sealt saada suure mungalille ja kirju salwei seemneid, et saaks peenrasse ilusaid lillekesi juurde. Mis siis, et ma ise neid waatamas ei ole. Küll Liipse mulle pildikesi saadab =).

PaiPai
Kribu