Alpid Aafrikast

Niih. Ülikool sai löpetatud, Tartus on korter üle antud ja kiirkorras löpuaktus üle elatud. Jäänud oli teha waid üks asi - pakkida kompsud ja kekselda lennuki peale, et jöuda Armsaima juurde.

Siin ma nüt olen - Müncheni külje all, pisikeses külas nimega Gilching. Juba nädal aega olen. Wäga jabur on.

Kui Tont tööl on, sisustan oma aega saksa keele öppimisega, lugemisega ja tänawate awastamisega. Olen käinud mölemas surnuaias, mis siin külakeses on, ja olen näinud köiki kirikuid. Surnuaiad on siin huwitawad - köik hauad on nigu Dumbledore'i oma. Suured hauakiwid, osadel on suur kiwiplaat haua peal ja peaaegu pooltel haudadel on pisike karbike. Kohalik sakslane arwas, et tegemist on karbikesega, kus hoitakse ristimärgi tegemiseks püha wett. Tont on weendunud, et karbikese sees on pisike kulbike, millega püha wett hauakiwile wisatakse. Nigu kerisele =D.

Muidu on wäga torre - tänawad käiwad risti-rästi, köik majad on madalad ja küla körwal on suuuuuured pöllud, kus kaswatatakse maisi, nisu, otra ja herneid... Pöldude wahel on teekesed, mida mööda saab jalutada ja ratsutada. Me Tondiga mötlesime St. Vitus'e (ei naera!) kiriku juures kaarti uurides, et wöiks mönel nädalawahetusel kohalikke matkaradasid awastada. Köige lühem rada on 10,5 km, köige pikem 15,5 km (kui mu mälu ei peta...).

Pisikese jalutuskäigu kaugusel on wanas karjääris lomp. Kiwiklibuste kallastega lomp, kus inimesed ujumas käiwad. Wesi on iseenesest selge ja täitsa meeldiw, aga mina oma 'appi,minasiineiuju,kuipöhjaeioleall' poliitikaga ujuma ei roninud. Küll sain oma uusi ujumisriideid näidata ja tuterdasin ns pölwini wees ringi, ajasin maime taga... =)

Hinnad on siin üpriski eestised... Kuid minu pangakaardiga siin maksta ei saa. Tahawad suurte inimeste kaarte, nt Mastercard'i. Raha saan wälja wötta, teenustasu on ca 3 eurot. Niiet saab toimetud neh.

Käisin kohalikes poodides... Leidsin nn drugstore'i, kus müüakse köike mingist ökotoidust kuni pikendusjuhtmeteni. Wäga weider. Olen leidud ühe kaltsuka, kus hinnad on ikka wiisakad, euroopalikud. 14 eurot kleit, jne. Leidsin ka ühe ... poe, kus müüakse lilli, aiamööblit, küünlaid, ehteid, aiandusajakirju, riideid, pudipadi. Tont kinkis mulle meeweini, mis oli Totenkopf'i (Google Translate) kujuga pudelis. Tänu wiimasena mainitud poele on meil nüt Blumen Totenkopf'is =D.

Saksa keele öppimine täitsa läheb. duolingo.com on wäga hea lehekülg keele öppimiseks, soowitan soojalt. Aga majasakslased on ärra habanud, et ma iwake aru saan, niiet osad jutud aetakse ikkagi sosinal ja omawahel =). Kuigi noh, ma saan umber aru, osadest sönadest saan täpselt aru. Majas räägitaksegi mingit jaburat inglise-saksa segakeelt.

Ma just awastasin, et mul ei ole eriti pilte näidata... Eks ma tegele sellega jookswalt. Praegu on mul siin tehtud waid 3 pilti ja need on kah kaardist (et ma kirikuid otsides ärra ei eksiks).

Mööda söidab kabriolett, kölaritest kostab tümmi asemel šlaager... Oujeee.

Paipai
Kribu

EMBAME!

Paipai

Kribu

Wad is dis?

Lähipäewil peaks ma kätte saama löpueksami tulemuse. Närwid on pingul, juuksed kukuwad wälja ja unerežiim jookseb amokki. Ning mis on köige hullem - selline jaburalt kasutu/realiseerimata tunne on =D. Enne ikka öppisin pidewalt ja pabistasin eksami pärast, aga nüüd ei ole nigu midagi, mille pärast muretseda. Sügiseks on töö olemas, wälismaale olen kirju kirjutanud, öele on korter leitud - köik on kuidagi hästi ja korras. Aga tunne küll on nii rahutu, nii abitu.

Ei tea, ehk on tekkinud see emade/wanaemade sündroom, kus tuleb alati sekeldada ja rapsida. Paha tihti kipub sellise tuuseldamise peale tekkima olukord, kus ei ole enam midagi teha. Hea möte oleks sellisel juhul wisata jalad seinale ja nautida teenitud puhkust, aga ei - siis tuleb ikka muretseda asjade pärast ja wöimalusel planeerida uusi tegewusi. Ei oskagi enam niisama olla - suur eksistentsiaalne kriis wajub kohe peale. Milleks ma siin olen? Mis minust kasu on, kui ma mitte muffigi ei tee?

Praegu sisustangi oma aega korteris asjade kokku panemisega. Sorteerin, mis kuhu läheb ja wöimalusel tassin osad asjad jubba minema. Asju on palju - 5 aastat siiski Tartus jubba oldud. Ning nädalalöpus läen ärra maale - kuskil on üks wääääga rohtu kaswanud öu ja üks önnetu peenar, mis ootawad mind koos ühe wäga kurbade silmadega majakesega... Wäikesed kutsikad on armsad, aga pole midagi südantlöhestawamat, kui kurb ja tühi majapidamine. Oi, kuidas see koht oma inimesi ootab. Nigu truu peni.

Aga seniks tuterdan ma Tartus ringi ja üritan kuidagi wiimase kahe nädalaga hakkama saada. 2 nädalat weel ja siis - siis on Meie.

Paipai
Kribu