Wad is dis?

Lähipäewil peaks ma kätte saama löpueksami tulemuse. Närwid on pingul, juuksed kukuwad wälja ja unerežiim jookseb amokki. Ning mis on köige hullem - selline jaburalt kasutu/realiseerimata tunne on =D. Enne ikka öppisin pidewalt ja pabistasin eksami pärast, aga nüüd ei ole nigu midagi, mille pärast muretseda. Sügiseks on töö olemas, wälismaale olen kirju kirjutanud, öele on korter leitud - köik on kuidagi hästi ja korras. Aga tunne küll on nii rahutu, nii abitu.

Ei tea, ehk on tekkinud see emade/wanaemade sündroom, kus tuleb alati sekeldada ja rapsida. Paha tihti kipub sellise tuuseldamise peale tekkima olukord, kus ei ole enam midagi teha. Hea möte oleks sellisel juhul wisata jalad seinale ja nautida teenitud puhkust, aga ei - siis tuleb ikka muretseda asjade pärast ja wöimalusel planeerida uusi tegewusi. Ei oskagi enam niisama olla - suur eksistentsiaalne kriis wajub kohe peale. Milleks ma siin olen? Mis minust kasu on, kui ma mitte muffigi ei tee?

Praegu sisustangi oma aega korteris asjade kokku panemisega. Sorteerin, mis kuhu läheb ja wöimalusel tassin osad asjad jubba minema. Asju on palju - 5 aastat siiski Tartus jubba oldud. Ning nädalalöpus läen ärra maale - kuskil on üks wääääga rohtu kaswanud öu ja üks önnetu peenar, mis ootawad mind koos ühe wäga kurbade silmadega majakesega... Wäikesed kutsikad on armsad, aga pole midagi südantlöhestawamat, kui kurb ja tühi majapidamine. Oi, kuidas see koht oma inimesi ootab. Nigu truu peni.

Aga seniks tuterdan ma Tartus ringi ja üritan kuidagi wiimase kahe nädalaga hakkama saada. 2 nädalat weel ja siis - siis on Meie.

Paipai
Kribu