Neiu 'OhNiiTöökas'

Awastasin, et sel suvel olen ma ainult ühe nädala kodus puhanud. Raha on tarwis teenida ja puhkamiseks pole aega jäänud. Kuid siiski, kodus olemine isegi paari päeva kaupa aitab stressiga maadelda ning elu tundub torre olevat. Tahaks weel weidi rumausi teha, kuid paar abilist on jubba kilganud, et küll nad aitawad mind ning kui weidi reklaami teha, on EKSTREEMMOTOPÄEW 3 päris lähedal.

Paipai
Kribu

Kodus, löpuks.

Mõtlesin, et tähistan koju saabumist kerge postitusega loomakarjast, kellest 2/3 mulle ilge tinnaga vastu jooksid.
Hetkel on meie majapidamises köige kauem resideerunud saksa karmikarvaline linnukoer Ruudi.

Palju aastaid hiljem jätsime endale toakassiks pisikese triibulise Priidiku, kellest on kasvanud tubli köuts.

Ning köige hilisem elanik meie peres: sigudik Kusti. Oskab istuda. Sigaduste ekspert.

Hommikul ma teen oma sea ja koeraga valdustele ringi peale. Kass magab toas ja kui siga toas ringi kihutab, sis Priidik tuleb ja patsutab teda tagumikule.
Siuke loomaaed.

Paipai
Kribu

Leidsin koju söites sellise geniaalse asja.

10. päev

Päew algas sellega, et ostsime Liisuga mõlemad 2 eurot makswa tüki After Eight fudge'i. Maitses nagu hambapasta. Nagu tõsiselt. Ja oli roheline. Sel hetkel waldas meid wiha inimeste wastu: kuidas nad tulewad, pm 20 euro eest wärwilist suhkrut kotis ja winguwad meile, et meie mandlid on kallid. '???'
Samas waldas meid meeletu wiimase päewa elewus, mis küll kahjuks waibus, kuna inimesi ei käinud ja otsid ainult need, kes teadsid, midda me müüme. Mõtlesime inimestele rahulikult nähvates, et kui meie oleks kliendid, jääks müüjatest maru halb ilme. Samas, kurat sedda teab, äkki keegi sai aru, et me oleme 10 päewa karjunud sama loosungit, kakelnud inimestega ja wähe maganud.
Postitus tuli lühike, söön kooki ja sis tuttu, kell 3 öösel on äratus, et saaks söita Helsingi poole.
Näeme Eestis!

Paipai
Kribu

9. päev

Ärkasin kell 8, üritasin wöimalikult tasa valmis teha pannkoogitaigna ja asusin siis muusika taustal (Rammstein, Disturbed, NIN, jne) majalistele pannkooke vorpima. Koogid tulid suht räbalad, kuna siin ei ole korralikku pannkoogilabidat. Kui kella 9 paiku esimene majaline ärkas, tuli ta padinaga kööki ja ei uskunud sugugi, et ma wötsingi pannkookide tegemise ette. Neid kiideti taevani ja pm köik söödi maasikamoosiga vihmasel hommikul ärra.
Sellega sis köik ilus löppes. Laadale jöudes awastasime, et meie putkas oldi sees käidud. Seal oli mingi hotdogi paber ja suitsukonid+suitsuhais. Mandleid oli kah kadunud ja üks prožektor oli katki.
Hetk hiljem sain teada, et mul ei ole siiski ikka veel laevapiletit. See ajas mind weel nukramaks, kuna olin just öösel näinud kožmaare sellest, et ma olin ilma piletita sadamas, teised söitsid laevaga ärra (laev oli täis) ja mina pidin passima jääma. Üksi.
Mingil hetkel olin ma nii meeletult nukker. Wäljas sadas wihma, inimesi ei olnud. Käisin poes, ostsin V8 ajakirja (ilusate autudega) ja Marianne jäätise (täitsa hea oli), kuid isegi see ei aitanud ja ma lonkisin tagasi Liisu juurde putkasse ikka nukrana. Kuna rahwast ei liikunud, lugesin raamatut ja ootasin, kuna wihm löppeb.
Sellel ajal suutsin ma wälja mõelda, et palun, kui ma koju tulen, ärge tehke sellest suurt asja (eriline wihje Kikule). Ma tahan lissalt koju saada ja puhata ja mittesuhelda. Kui peate ise 13 tundi päevast suhtlema ja sedda veel wööras keeles, sis läevad ajud pehmeks ja tuju on nullis. So, no fuss, please.
Awastasime Liisuga, et meil on tekkinud wiha inimeste wastu. Küll nad sööwad pool kulpi proovimandleid ärra, küll nad uuriwad 100 korda üle, mis mandlit nad hetkel näriwad, küll nad winguwad, kui meeletult kallis kaup on. Ja sis suhtle nendega wiisakalt, kuigi ise oled rampwäsinud, märgade jalgadega ja jubba 9 päeva sama juttu korranud ja korranud ja korranud...
Samal ajal awastasin, et isegi minu seto juurtega hääl annab alla ja mandlitemüümisest on mandlid paistes. Hääl oli nagu 30 aastat suitsetanud ja joonud meremehel. Karjuda oli walus, kuid kõrwaltelgi kõllid müttasid ikka samas waimus ja inimesed olid ikka lollid ja tahtsid teada, et mitä me tan teemi. Pakkide walmistamisest ja külma weega käte pesemisest on küünenahad jummala katki ja veritsesid mingi hetk. Homme wiimane päew, homme wiimane päew...
Kassa tuli üldjoontes hea, kuid eluisu ei ole eriti ning kurk walutab. Hommikul äratage mind kuuma piima ja meega ja kodus woodis, palun.

Paipai
Kribu

8. päev

Tänane päev algas teadmisega, et köigil peale MINU on tagasisõidupilet jubba olemas. Tallinki kuldkaardiga sai ainult teatud arvu pileteid soodsalt ning teistele sai, ainult mina jäin ilma. Loodetavasti saan ka mina tulla tagasi esmaspäeva hommikul laevaga, mis wäljub Helsingist kell 8.30. U 2 tundi sõitu ja siis veidi Tallinnas, kuid hopefully olen ma ööseks kodus. Turvaliselt.
Päev möödus töökalt, ei jäänud aegagi masenduseks ja niisama istumiseks (kassa oli löpuks päris wöimas). 13 tundi möödus nagu niuhti.
Tähelepanekuid:
- Kirbuturust veel nii palju, et seal oli täpselt selline köögisohva nagu Lindgreni juttudes.
- Kuulus telefonimäng Angry Birds on pärit Porist.
- Prismas müüdava Rainbow kaubamärgi vanilje kohupiimakreem on ülihea. Nagu kohupiimajäätist sööks. Sisaldab ainult kohupiima, rõõskkoort, suhkrut ja vaniliini.
- Kurikuulus Leida on meie putkas tagaaetav (seletuseks: 'Maista mandleitä!' kõlab meie puhul 'Maista mandeleida!')
- Saime endale täna lubada töö kõrvale topsikese veini ja lõunal tähistasime tublit tööd šampuse asemel eesti siidriga.
- Kepiga ringi lonkamisest tekiwad peopessa villid.
- Abieluettepanekud muutuwad aina tihedamaks ja tawalisemaks. Samasugune rutiin nagu töö isegi. Muideks, minu ja Liisu uus nimi on Leida Mande.
- Kui Eestis on tavapäraselt maani täis naised, kes näevadki joodikud wälja,  sis Soomes on maani täis tavaolukorras kenad keskealised naised. Muidu wäljapeetud, kuid täis peaga naiivsed, kerglased ja rõwedad.
Selline siis minu elu siin Poris. Hetkel olen Lehtolas kaunilt kaine, kuna pean öösel wist mingi hetk minema majakaaslasele Porisse järgi. Päris hirmus oli wööra autoga absoluutselt wöörast linnast wöörasse majutuspaika söita. Homme hommikul teen majalistele pannkooke. St ärkan kell 8, nii et targem oleks magama minna.

Paipai
Kribu

7. päev

Päev algas kirbuturu külastamisega, kust ma endale sis 8 euro eest hankisin puust jalutuskepi (kaetud u sama asjaga, nagu meie viini toolid). Must, metallist otsaga, tugev - nagu mina pm. Samuti sain hilinenud kingituse Aimele ja Prole.
Kui me siis löpuks festivaliturule jõudsime, undas täpselt meie putka ees mingi pumbaga auto. Kurat sedda teab, mida ta seal imes, kuid hais oli suht röwe ja kui ta sai kogu sopa sisse imetud, oli ju vaja loomulikult tagurdada ja sealjuures läbilöikawalt piiksuda. Kurat.
Hommikul tundsin esimese asjana, et keel on suurest soome keele rääkimisest täiesti sölmes. valkosipuli oli u valkosillbill ja hunaja oli u hununujuna. Manteleitä oli sujuvalt muutunud mandelljellaks. Siuke keel sis mul suus. Õhtuks paranes, kuid mitte wäga märgatavalt.
Hommikupoolikul oli lennukishow. Surmasõlmed, maa poole sööstmised ja kõrgel taevas mootorite wäljalülitamine - kogu tramburai. Meid oli sel hetkel löbus jälgida - pidime mandleid pakkuma, kuid samal ajal vaatasime taevasse ja ohkisime. See kõlas umbes nii: 'Maista manteleitä, hunaja ja OOHHHH valkosipuli manteleitä maista OSSAKURAT,VAATAMISTATEGI!'
Terve hommikupoolik ja lõuna oli masendavalt halb müük. Samas avastasime, et meil mõlemal on hääled ärra karjutud, mõlemal on masendus ja mõlemad olime meeletult wäsinud.Isegi turvadel oli meist kahju.
Mõnede turvadega vahetame hommikul mõne sõna ja nemad vaatavad meid ikka wäga kaastundliku näoga. Ning see, et inimesed tulevad meile rääkima, et nad on ostnud magusaid mandleid Tallinnast ja Olde Hansa firmast ning ise on irmus õnnelikud selle üle, ajab närvi. Selle peale me seletame neile, et
meie firma on Pärnust ja nimi on Hansa Gold. Mõnele kurjemalt, mõnele lissalt.
Õhtul agga asi paranes - Tom Jones meelitas kohale meeletult inimesi, kes enne ja pärast kontserti ostsid kümnete tuutude kaupa mandleid kokku. Tempo, millega me mandleid valmistasime ja pakkisime, oli meeletu (energiajook MegaForce on meie päästja).
Ning mõned säravamad hetked:
- Ühel hetkel oli minu ja Liisu jalge ees põlvili 4 meest, kes soovisid meid naida. Ostsid ka mandleid ja soovisid telefoninumbreid, mida me loomulikult ei andnud. Tavaliselt käivad meie juures ühed türklased, kes ostavad mandleid kokku ja räägivad meile, kui bjuutiful göörls wii aar. Nohjah.
- Hetkeid hiljem tulid 2 u Ekke vanust tüüpi mind kallistama. Nad üritasid veidi enne kulpi mandlitest tühjaks süüa, ju siis nad soovisid nii vabandada...
- Meie vastas asuvas ravintolas esines Sergio Bastos. Muusika oli nii mõnus, et mingi hetk ma õõtsusin (tantsimiseks oli põlw liiga valus) nii vankri ees kui ka vankri taga, kus ma mandleid valmistasin. Lausa lust ja lillepidu.
Lõpetuseks: me Liisuga tegime tähelepaneku. Nimelt on nii, et päeval on soomlased nagu vaalaskalad, kuid öö saabudes joovad nad ennast kitsekesteks.

Paipai
Kribu

6. päev

Hommikul ma nentisin, et mind kimbutab öösiti korralik õudusunenägu - ma ärkan paanikaga üles, peas luulu, et terve tuba on täis inimesi, kellele ma pean mandleid pakkuma. Hetk hiljem taipan, et kell on 4.38 öösel, ma peaks puhkama ja inimesi ei ole. Suigun unne, kuid u 15-20 minutit hiljem ärkan taas. Uni on hakitud, wälja ei puhka... Jubbe.
Päev algas sellega, et kogu kamp kiutas kohalikku Lidl'isse, et osta pm 20 euro eest liitrine klaaskannuga blender (kodustele - mõte?). Hiljem tehti Expert elektroonikapoes hinnauuring, kus poole liitrine blender oli 40-70 euro vahemikus. Sama blenderit kasutati ka eile, et meile maasikavahtu teha. Päris jubbedat häält teeb küll, kuid töötab, kus kurat.
Meie Liisuga avastasime, et meie ellu on tekkinud 2 uut meest: Maido ja Rommi. Samuti avastasin, et WCd on igal hommikul nagu uued (Eesti festarid, wõtke õppust!).
Samuti sain täna tunda, et olen siiski veel noor neiu ja suudan veel veidi rumalalt käituda. Point siis selles, et üks turvamees meenutab mulle ühte päris toredat inimest ja temaga suhtlemine paneb mul kõhus liblikad lendama. Ta käis hommikul mandleid maitsmas ja hiljem, kui tal vahetus löppes, tuli ostma. Mina sis vaatasin talle õhetava palge ja säravate silmadega otsa, Liisugi tuli vaatama meest, kes mind heledalt kihistama paneb. Kutil oli egolaks missugune ja hiljem, kui ta taas meie putkast mööda läks, oli tal muhe nägu peas. Naeratas meile, sättis mütsi ja lahkus tänaseks. Niu.
Tähelepanekuid:
- Lihaveise klubi oli 'Meat Men'. Ha.
- Leidsin emmele asjakese, midda ta Eestist ei saa.
- Kõrvalputkas müüakse jääjooke, mida saab ka palmikujulisse topsi lasta. Kuid see tops meenutab pigem startivat raketti, tootemisammast, purskavat pudelit (kui te saate aru mu viidetest fallosele).
- Täna oli päris hea müük, kassa üle 800 euro. Homme esineb Tom Jones, müük peaks paranema.
Randid aina süvenevad, kõht ÕNNEKS ei kasva - elu tundub aina parem.

Paipai
Kribu

5. päev

Päev algas wäsinult ärkamisega (eelmisel ööl elati kõrvaltoas kella 3.30ni seltsielu). Päeva  esimesel poolel müük ei sujunud kah, mis tõmbas omakorda tuju alla. Kontakteerusin kodustega (tänan oma ema telefonikõne eest, see aitas), olin veidi vaenulik tüsedate soomlaste vastu (mõtteis loomulikult) ja hiljem
leppisin reaalsusega. Pole hullu enam.
Leppisime aeg-ajalt Liisuga kokku nn pornotunnid (vabandust wäljenduse pärast, kuid mõte sama). See siis tähendab, et lepime kokku tunni, mille jooksul me pm pressime meeletult inimestele mandleid peale. Lint, mida me niigi koguaeg kordame, kordub pornotunni ajal minutis ca 30 korda. Täiesti jubbe. Endal on vastik
niimoodi pressida ja wäsitab meeletult, kuid kassasse teeb see rahasüsti.
Onu kõrvalputkast hakkab mind aina rohkem meeldima. Täna ta andis mulle kaupa, mille tavahind oleks kokku tulnud 4 eurot, 1 euro eest! Lausa lust ja lillepidu! Ma lootsin, et ehk pääsen 2 euroga, agga see naks oli lausa imeline.
Otsin ka endale pm 9 euro eest hotrod-autode ajakirja. Eriwäljaanne muidu: ainult ümberehitatud Ford T ja Ford A mudelid. Asjalik ost. NOT. Ha.
Ja mu parem põlw on paistes. Homme otsin kirbuturult endale jalutuskepi. Muidugi otsin endale suvekleiti, midda Eestis u 20 euroga saab. Tööandja ostis endale 6 kristallist konjakiklaasi 5 euro eest. Wapustaw.
Hetkel joon maasikavahtu ja puhkan põlwe. 5 päeva tehtud, 5 veel. Andke mulle austrikannatus ja uus põlw, siis ma wöin imesid teha.

Paipai
Kribu

4. päev

4. päev
Tänane päev algas kiire äratusega - mul oli täps 20 minutit, et ennast valmis sättida ja autosse jöuda. Hiljem me pidime enne müüki 1,5 tundi passima ja päeval olime nagu porikärbsed (hahaha) ja olime veidi torssis.
Üllatavad on WCd. Kui ma hommikul läksin, pidin šoki saama - ma ei saanud aru, kuidas üks inimkeha oleks saanud nii painduda, et nii saaks pritsida? Juurldesin veidi ja taipasin, et tualette oli lihtsalt pestud. Egas ennegi nad eriti räpased olnud. Lausa lust ja rõõm.
Kuid jubbedad on need paksud soome naised, kellel tattoo'd lödisevad peki peal ja kes ropendavad nii, et mul läevad automaatselt silmad suureks. Hullud soengud, meeletu meik ja volte u 600. Öak.
Mul hakkasid alumised tarkusehambad tulema. Neid on tegelikult päris hea mandlite söömisega sügada, kuid kahjuks on mul jubba lööve tekkinud. St ma söön hoopis magusate mandlite tegemisel tekkivaid karamelliklompe. Neis on meeletult cayenne pipart, mis kiirendab ainevahetust, niiet mu keha ei oska otsustada, kas toimub juurdevõtmine wöi allawõtmine.
BTW, issile teadmiseks, siin üks naissepp sepistab asju u samasuguse ahjuga nagu issi tookord tegi, kui ta noid hingi Pro jauks painutas. Kompressoriga puhub süte alla õhku, seal kuumutab ja siis pisikese alasi peal taob.
Ja veel huvitavat:
- minuga rääkis reporter (pool juttu soome, pool inglise keeles)
- kajakad teevad 'Röövlitütar Ronja' filmi harpüiade häält
- nägin lihaveiste logoga motoklubi (a la 'Mean Meat')
- sain körval putkast poole hinnaga päikeseprillid (andsin onule pärast mandleid poole hinnaga)
- ostsin endale hõbedast kõrvaröngad (lohed, nagu muumide loos)
Agga vist sai köik. Wist.

Paipai
Kribu

3. päev

HEIPPA-HEI!

Internet on Lehtolas tagasi, saan kohe postituse teha.
Tänane päev algas kraanikausi streikimisega. Äravoolutoru ei toiminud ja nõudepesumasina alt voolas vett sirinaga. Kutsuti kohale kämppa omanik, kes loomulikult ei osanud middagi tarka teha.
Poris ostsin esimese asjana endale ürituse pluusi (nagu ma ka mainisin). Ilus must pluus, 3/4 varukatega. Seljas mugav.
Päev muidu sujus üpriski meeldivalt, müük paraneb iga päevaga. Rääkisime pikalt eestlastega, kes elavad jubba 21 aastat Poris. Oli tore rääkida eesti keelt teiste eestlastega, mitte joobes soomlastega, kes oskavad 'tere' ja 'aitäh' öelda ja on ise selle üle IRMUS õnnelikud.
Samuti ilmus mingil hetkel wälja 'ilus poiss', keda ma eelmise päeva kirjelduses mainisin. Õnneks olid mul käed tööd täis ja ei saanud temaga suhelda ning ta kadus suhteliselt kiiresti.
Unustasin siin mainida, et 2 õhtut tantsisid õhtul hilja meie telgi lähedal (Barco restorani telgi juures) üpriski paljad naised, keda kahjuks täna ei olnud.
Suurest seismisest hakkavad kahjuks põlved streikima ja säärelihased tömbavad üpriski kiiresti krampi. Kulbi hoidmisest valutavad sõrmeliigesed, mingil hetkel peab neid pm lahti murdma. Pea käib aeg-ajalt ringi, kuid sedda ta teeb niikuinii.
Tööandja tuli kah teiselt laadalt täna meie laadale, nüt on meid kämppas 3 inimest rohkem. Rääkisin just kokku, et müün Eestis Tartu Hansapäevadel samuti (wähemalt saan eesti keeles karjuda).
NING (erilise maiuspalana) räägin neile, kes ei ole veel kursis, minu laeva ja laevale mineku lugu. Point oli siis selles, et sai kokku lepitud, et laev läheb kell kuus, valmis tuleb olla kell viis. Mina omas pisikeses peas mäletasin, et tegemist oli hommikuga ning kui ma neljapäeva hommikul kell 5 sadamas istusin ja löpuks helistasin, et hei, kus teised on... LOOMULIKULT vastati mulle, et laev läeb siiski kell 18 ja valmis tuleb olla kell 17. DOUH (naerge nüt minu üle ja tundke kaasa minu sugulastele, kes pidid minu pärast söitma hommikul vara). Mina küll naeran. Hea nali siiski.

KÕIGILE JÕUDU!

Paipai
Kribu

P.S. Me oskame Liisuga perfektselt kõneleda hõrbllõlltrallallallaa keelt ja oleme päris osavad mandli-soome keeles.

2. päev (veidi hilinemisega)

POSTITUS OTSE PORI SÜDAMEST!

2. päev
Kuna Internet on minu juurest lahkunud, ei saanud postitust teha. Kuid päevaga kurssi viin teid ikka.
Päev algas kell 9, kui Liisu (kaasmüüja) ütles mulle, et algab üks imeilus päev ja et ta hakkab kohe putru tegema.
Müügipäev algas sellega, et me ei suutnud gaasiballooni ühendada põletiga. Õnneks tulid kaasmajalased meile appi ja soojad mandlid olid tänagi olemas.
Järgmine tramburai algas siis, kui taamal hakkasid paistmaäikesepilved. OH SEDDA TORMI, mis hiljem hakkas! Mingi hetk oli äike täpselt meie kohal, pildistas ja müristas samal hetkel, mingil hetkel oli päris irmus. Õnneks olime oma kaubale ja varudele pannud üleskeeratud äärtega presendi alla, muidu me oleks tösises hädas olnud. Müüki ei toimunud, mina istusin meie 'garaaži' 'uste' vahel ja vaatasin vaatemängu. Hiljem  käis kõrvalputka (körvaröngad, muud ehted) onu ringi ja kuulutas naabritele, et poole tunni pärast tuleb uus äike. Mida ei tulnud...
Paar tundi hiljem (u kella 17 paiku, sest siis on meie vastas asuvas restoranis 'Happy Dance') tuli meie leti juurde 'ilus poiss'. Ca 40 aastane meesterahvas, kes tundus olevat pärit aastast 1984: wärwitud blondid õlgadeni juuksed lehvimas, pm nagu see 'Lindprii' (onu Vegas?). Ühesõnaga, jube. Ja hakkas mind meelitama: 'Oh, sa oled eestlane? Sul on ainult wäga wäike aktsent. Meeldib Pori? On ju ilus? Sa oskad nii ilusat soome keelt' jne. Ma noogutasin, olin viisakas - mida ma muud oleks tegema pidanud? Hiljem ta tegi mulle tantsuplatsilt mingit paksemat mutskit keerutades silma. FUI.
Ja esimesed soome parmud said kah nähtud. Joobes inimesed on igas keeles sama tüütud, pealetükkivad ja ebameeldivad.
BTW, ma sain jubba Siqle pisikese kingi (endale kah, sest sis sain odavamalt, ihnepäits nagu ma olen). Kui on erisoovi, andke teada, kutid jubba siin esitasid wishlisti. Endale tahan laeva pealt Lumene tooteid osta (näopesuvahu nt) ja kodus tahaks endale uut telefoni.
3. päeva hommikul ostsin endale PoriJazz'i pluusi (32 eurot). Dokumenteerin enda siin viibimist.
Jõudu kodustele (ilusast jõe kaldal asuvast Porist ja 10 km kaugemal metsas olevat Lehtolast).

Paipai
Kribu

BTW!

Andke keegi minu Tartu kaaslastele (Kiku, Liisa) teada, ET NAD MU TOMATEID IKKA KONTROLLIKS!

1. päev

Eilne ei läinud päevana Soomes kirja, kuna siiski oli  kella 18ni ametlikult Eestis. Tänane oli ikka MEELETULT päev Soomes.
Tegelikult on meil kämppa Porist ca 10 km kaugusel, niiet tööle saame MiriMarti seppadega (kellega me ka meeletut maja ja külmkappi jagame). Tänane müük algas kell 12 (edaspidi kell 11), kuid kohale läksime varem, kuna oli vaja lette ülesseada. Tagasi kämppasse tulime kell 22 (müüki polnud eriti, seppadel ei wedanud kohe üldse). Saime palga kätte ja täiendasime toiduvarusid. Muidu hakkavad mul tööpäevad kestma keskkööni, niiet kui keegi tunneb vajadust mulle helistada, soovitan pigem helistada kella 12 ja 17 vahel, sest vahel hiljem wöib mul olla veidi kiire. Samas hoiatati mind, et kui müük on hea, wöiwad wiimased päevad kesta u kella 02ni. Wöta wöi... wöta sunniga.
Igastahes, mul on käel pöletusjälg (mandleid tehes sain pajaga körvetada), olen suhteliselt wäsinud, kraban ehk tassi jogurtit, loen veidi ja ärra tuttu.

Paipai
Kribu

Kiire update.

1. Käisin laulupeol, kus ma juhuse tahtel sattusin ka kaare alla laulma. Sain kätte üleva tunde, millest ema säravate silmadega laulupidu tutvustades räägib.
2. Hetkel olen Soomes, PoriJazz'i raames mandleid müümas. Sain siiagi puhtjuhuslikult, kui ma ühel heal öhtul ütlesin 'Jah, olgu, loomulikult tulen ma ca 10 päevaks mandleid müüma!'. Siin ma siis nüt olengi.
3. Meil on minisiga (nimeks Kusti).
4. Suvelöpp ähvardab kiireks minna.
5. Elame, näeme.

Paipai
Kribu

Ma lissalt pean sedda jagama nendega, kes wiitsiwad sedda blogipätakat luggeda...

Üks üliköwemaid asju... like... EVER.