Tänane päev algas teadmisega, et köigil peale MINU on tagasisõidupilet jubba olemas. Tallinki kuldkaardiga sai ainult teatud arvu pileteid soodsalt ning teistele sai, ainult mina jäin ilma. Loodetavasti saan ka mina tulla tagasi esmaspäeva hommikul laevaga, mis wäljub Helsingist kell 8.30. U 2 tundi sõitu ja siis veidi Tallinnas, kuid hopefully olen ma ööseks kodus. Turvaliselt.
Päev möödus töökalt, ei jäänud aegagi masenduseks ja niisama istumiseks (kassa oli löpuks päris wöimas). 13 tundi möödus nagu niuhti.
Tähelepanekuid:
- Kirbuturust veel nii palju, et seal oli täpselt selline köögisohva nagu Lindgreni juttudes.
- Kuulus telefonimäng Angry Birds on pärit Porist.
- Prismas müüdava Rainbow kaubamärgi vanilje kohupiimakreem on ülihea. Nagu kohupiimajäätist sööks. Sisaldab ainult kohupiima, rõõskkoort, suhkrut ja vaniliini.
- Kurikuulus Leida on meie putkas tagaaetav (seletuseks: 'Maista mandleitä!' kõlab meie puhul 'Maista mandeleida!')
- Saime endale täna lubada töö kõrvale topsikese veini ja lõunal tähistasime tublit tööd šampuse asemel eesti siidriga.
- Kepiga ringi lonkamisest tekiwad peopessa villid.
- Abieluettepanekud muutuwad aina tihedamaks ja tawalisemaks. Samasugune rutiin nagu töö isegi. Muideks, minu ja Liisu uus nimi on Leida Mande.
- Kui Eestis on tavapäraselt maani täis naised, kes näevadki joodikud wälja, sis Soomes on maani täis tavaolukorras kenad keskealised naised. Muidu wäljapeetud, kuid täis peaga naiivsed, kerglased ja rõwedad.
Selline siis minu elu siin Poris. Hetkel olen Lehtolas kaunilt kaine, kuna pean öösel wist mingi hetk minema majakaaslasele Porisse järgi. Päris hirmus oli wööra autoga absoluutselt wöörast linnast wöörasse majutuspaika söita. Homme hommikul teen majalistele pannkooke. St ärkan kell 8, nii et targem oleks magama minna.
Paipai
Kribu
No comments:
Post a Comment