Päev algas kirbuturu külastamisega, kust ma endale sis 8 euro eest hankisin puust jalutuskepi (kaetud u sama asjaga, nagu meie viini toolid). Must, metallist otsaga, tugev - nagu mina pm. Samuti sain hilinenud kingituse Aimele ja Prole.
Kui me siis löpuks festivaliturule jõudsime, undas täpselt meie putka ees mingi pumbaga auto. Kurat sedda teab, mida ta seal imes, kuid hais oli suht röwe ja kui ta sai kogu sopa sisse imetud, oli ju vaja loomulikult tagurdada ja sealjuures läbilöikawalt piiksuda. Kurat.
Hommikul tundsin esimese asjana, et keel on suurest soome keele rääkimisest täiesti sölmes. valkosipuli oli u valkosillbill ja hunaja oli u hununujuna. Manteleitä oli sujuvalt muutunud mandelljellaks. Siuke keel sis mul suus. Õhtuks paranes, kuid mitte wäga märgatavalt.
Hommikupoolikul oli lennukishow. Surmasõlmed, maa poole sööstmised ja kõrgel taevas mootorite wäljalülitamine - kogu tramburai. Meid oli sel hetkel löbus jälgida - pidime mandleid pakkuma, kuid samal ajal vaatasime taevasse ja ohkisime. See kõlas umbes nii: 'Maista manteleitä, hunaja ja OOHHHH valkosipuli manteleitä maista OSSAKURAT,VAATAMISTATEGI!'
Terve hommikupoolik ja lõuna oli masendavalt halb müük. Samas avastasime, et meil mõlemal on hääled ärra karjutud, mõlemal on masendus ja mõlemad olime meeletult wäsinud.Isegi turvadel oli meist kahju.
Mõnede turvadega vahetame hommikul mõne sõna ja nemad vaatavad meid ikka wäga kaastundliku näoga. Ning see, et inimesed tulevad meile rääkima, et nad on ostnud magusaid mandleid Tallinnast ja Olde Hansa firmast ning ise on irmus õnnelikud selle üle, ajab närvi. Selle peale me seletame neile, et
meie firma on Pärnust ja nimi on Hansa Gold. Mõnele kurjemalt, mõnele lissalt.
Õhtul agga asi paranes - Tom Jones meelitas kohale meeletult inimesi, kes enne ja pärast kontserti ostsid kümnete tuutude kaupa mandleid kokku. Tempo, millega me mandleid valmistasime ja pakkisime, oli meeletu (energiajook MegaForce on meie päästja).
Ning mõned säravamad hetked:
- Ühel hetkel oli minu ja Liisu jalge ees põlvili 4 meest, kes soovisid meid naida. Ostsid ka mandleid ja soovisid telefoninumbreid, mida me loomulikult ei andnud. Tavaliselt käivad meie juures ühed türklased, kes ostavad mandleid kokku ja räägivad meile, kui bjuutiful göörls wii aar. Nohjah.
- Hetkeid hiljem tulid 2 u Ekke vanust tüüpi mind kallistama. Nad üritasid veidi enne kulpi mandlitest tühjaks süüa, ju siis nad soovisid nii vabandada...
- Meie vastas asuvas ravintolas esines Sergio Bastos. Muusika oli nii mõnus, et mingi hetk ma õõtsusin (tantsimiseks oli põlw liiga valus) nii vankri ees kui ka vankri taga, kus ma mandleid valmistasin. Lausa lust ja lillepidu.
Lõpetuseks: me Liisuga tegime tähelepaneku. Nimelt on nii, et päeval on soomlased nagu vaalaskalad, kuid öö saabudes joovad nad ennast kitsekesteks.
Paipai
Kribu
No comments:
Post a Comment