Ärkasin kell 8, üritasin wöimalikult tasa valmis teha pannkoogitaigna ja asusin siis muusika taustal (Rammstein, Disturbed, NIN, jne) majalistele pannkooke vorpima. Koogid tulid suht räbalad, kuna siin ei ole korralikku pannkoogilabidat. Kui kella 9 paiku esimene majaline ärkas, tuli ta padinaga kööki ja ei uskunud sugugi, et ma wötsingi pannkookide tegemise ette. Neid kiideti taevani ja pm köik söödi maasikamoosiga vihmasel hommikul ärra.
Sellega sis köik ilus löppes. Laadale jöudes awastasime, et meie putkas oldi sees käidud. Seal oli mingi hotdogi paber ja suitsukonid+suitsuhais. Mandleid oli kah kadunud ja üks prožektor oli katki.
Hetk hiljem sain teada, et mul ei ole siiski ikka veel laevapiletit. See ajas mind weel nukramaks, kuna olin just öösel näinud kožmaare sellest, et ma olin ilma piletita sadamas, teised söitsid laevaga ärra (laev oli täis) ja mina pidin passima jääma. Üksi.
Mingil hetkel olin ma nii meeletult nukker. Wäljas sadas wihma, inimesi ei olnud. Käisin poes, ostsin V8 ajakirja (ilusate autudega) ja Marianne jäätise (täitsa hea oli), kuid isegi see ei aitanud ja ma lonkisin tagasi Liisu juurde putkasse ikka nukrana. Kuna rahwast ei liikunud, lugesin raamatut ja ootasin, kuna wihm löppeb.
Sellel ajal suutsin ma wälja mõelda, et palun, kui ma koju tulen, ärge tehke sellest suurt asja (eriline wihje Kikule). Ma tahan lissalt koju saada ja puhata ja mittesuhelda. Kui peate ise 13 tundi päevast suhtlema ja sedda veel wööras keeles, sis läevad ajud pehmeks ja tuju on nullis. So, no fuss, please.
Awastasime Liisuga, et meil on tekkinud wiha inimeste wastu. Küll nad sööwad pool kulpi proovimandleid ärra, küll nad uuriwad 100 korda üle, mis mandlit nad hetkel näriwad, küll nad winguwad, kui meeletult kallis kaup on. Ja sis suhtle nendega wiisakalt, kuigi ise oled rampwäsinud, märgade jalgadega ja jubba 9 päeva sama juttu korranud ja korranud ja korranud...
Samal ajal awastasin, et isegi minu seto juurtega hääl annab alla ja mandlitemüümisest on mandlid paistes. Hääl oli nagu 30 aastat suitsetanud ja joonud meremehel. Karjuda oli walus, kuid kõrwaltelgi kõllid müttasid ikka samas waimus ja inimesed olid ikka lollid ja tahtsid teada, et mitä me tan teemi. Pakkide walmistamisest ja külma weega käte pesemisest on küünenahad jummala katki ja veritsesid mingi hetk. Homme wiimane päew, homme wiimane päew...
Kassa tuli üldjoontes hea, kuid eluisu ei ole eriti ning kurk walutab. Hommikul äratage mind kuuma piima ja meega ja kodus woodis, palun.
Paipai
Kribu
No comments:
Post a Comment