Kui Kribu elab Münchenis...

... sis Kribu teeb elust-olust siukseid pilte =)

Et sis onu Billy ja onu Steve teewad muusikat.

Ja onu Rea tegi ka muusikat.

Mida teeb ca sadamiljon kuumalainet pargipuudega?

Silt kena silla küljes. Google Translate on wabalt kättesaadaw =).

Paipai

Kribu

Rahwuswaheline pesumaja ehk minu nimi on Gigi

Niisiis - wiimased paar nädalat on olnud iwake kiired. Ja kuumad. Wöinoh, mölemat. Minu päewade esimene osa möödub tawaliselt 175 kraadiselt hööguwa triikimismasina juures. St pörgu eesruumis. Meil siin on jälle kuumalaine. Ja Eestis on jahe ja sajab wihma. Misssassa?

Minu nimewahetus ei ole minu waba tahe. Majarahvas kutsub mind kas Kripo'ks wöi Kriminal'iks (sest noh - kui hüüdnimi on pm kriminaalpolitsei, miks mitte sis olla lissalt kriminaal... =D). Pesumajas möned ikka üritasid minu nime hääldada (Kreto, Kerto, Kreta, Keto, Deto...), aga täna wiskas ühel itaallannal siibrisse, et tema ei suutnud mu nime hääldada ja otsustas mu ümber nimetada. Aga mina ei tahtnud Gilberta olla. Nönda sai minust Gigi.

Pesumaja on waffa - rahvuseid on palju ja wahel on ikka tösiseid raskusi arusaamisega, et mis keelt hetkel suhtlemiseks kasutatakse. 1 töökaaslane räägib inglise keelt - temalt ma uurin wahel, kas ma olen asjadest öigesti aru saanud. Aga peamised on ikkagi saksa ja itaalia keel. Soowitatawalt padusegamini. Mida rängem pidžin, seda parem. Ja noh - see kuumawereliste naiste temperament... Nüüd ma hakkan waikselt harjuma, aga muidu ma ikka wöpatasin, kui keegi maru köwa häälega kuskil seletama kukkus. Uue töötaja asi - eeldatawasti läks midagi wiltu ja suure töenäosusega oli see minu süü. Aga mul oli alati keegi körwal, kes rahustawalt pead raputas ja ütles 'nicht dich' wöi 'es ist normal'.

Ja mul on tekkinud söltuwus Bejeweled mängust. Ma söidan iga päew pea 2 tundi S-Bahn'iga tööle ja tagasi. Kell 7 lähen ja tawaliselt kella 13 paiku tulen tagasi. Paljud inimesed magawad rongis, aga mina ei julge - äkki tuleb pätt wöi äkki magan öige peatuse maha. Sestap hakkasin teiste eeskujul telefoniga mängima. Hoiab ärkwel küll.

Müristab. Siinsed äikesed on ikka tase omaette. Ja praegu on seda nii waja - wiimased 2 ööd on pm magamata. Iga 15-20 min tagant ärkame üles ja täna nägime mölemad wäga jaburaid unenägusid. Äkki täna öösel saab magada?

Paipai

Kribu

Õhk ja keha jagawad sama temperatuuri

Pole mitte midagi meeldiwamat, kui weeta oma päewad katusekambris, kui juba warjus lähenewad temperatuurid kehatemperatuurile. Päikese käes on täiesti wöimatu olla. Iga warjualune on nigu wäike oaas, mis pakub selle leitsaku eest natukenegi kaitset. Ma lihtsalt loodan, et pärast seda köike kannatamist tuleb wähemalt üks korralik Kesk-Euroopa äike. Üleeile tuli iwake wihma ja müristas, eile öösel sähwisid wälgud, aga mürinat ei kuulnud ja wihma asemel walitses lämmataw öhupuudus.

Eilse öhtupooliku weetsime Tondi töökaaslase perekonna supelmajakese ees Starnberg'i järwes sulistades. See on siuke u Wörtsjärwe suurune järw, mille peal kohalikud rikkurid purjetawad ja firmad oma pidusid peawad (selleks renditakse möni kohalik parwlaew, millega siis järwel öhtu otsa tiirutatakse). Ja noh, supelmajaga kaasneb erarand, mis on praeguse 'appi,masulankoheärra'lainega wägagi wajalik - kohalik supelrand (mis oli u sama suur, kui 2x erarand) oli paksult rahwast täis. Purjus sakslased olid igal pool. Waatasime neid ja mötlesime köikidele nendele 'kui jood, ära uju' kampaaniatele, mida Eestis iga suwi tehakse...

Oeh, üritasin kohalikus pangas endale kontot teha (et saada oma kohalikku könekaarti tööle), aga üks pank saatis mu ukselt tagasi - nemad tahawad mulle hakata kirju saatma, aga kui ma nendest aru ei saa, siis ei lähe kohe mitte. Ma küll üritasin selgitada, et Google Translate on olemas, aga ei. Trampisin sis üle tee teise panka (ise samal ajal kurja näoga rusikatega wehkides) ja seal nad olid irmus önnelikud, et ma nende juures tahan kontot awada. Tädi, kes minuga asju ajas, kasutas ise minuga asju ajades Google Translate'i niiet wilises. Sain löpuks oma konto. Huh. Sakslased =D.

Üleüleeile istusime aias, waatasime nahkhiiri. Üks üritas küll minuga lähemalt tutwuda ja lendas mulle peaaegu näkku, aga noh - mis seal ikka. Parem nahkhiir näos, kui jaanalind katusel. Wöi midagi =)...


Paipai
Kribu

Alpid Aafrikast

Niih. Ülikool sai löpetatud, Tartus on korter üle antud ja kiirkorras löpuaktus üle elatud. Jäänud oli teha waid üks asi - pakkida kompsud ja kekselda lennuki peale, et jöuda Armsaima juurde.

Siin ma nüt olen - Müncheni külje all, pisikeses külas nimega Gilching. Juba nädal aega olen. Wäga jabur on.

Kui Tont tööl on, sisustan oma aega saksa keele öppimisega, lugemisega ja tänawate awastamisega. Olen käinud mölemas surnuaias, mis siin külakeses on, ja olen näinud köiki kirikuid. Surnuaiad on siin huwitawad - köik hauad on nigu Dumbledore'i oma. Suured hauakiwid, osadel on suur kiwiplaat haua peal ja peaaegu pooltel haudadel on pisike karbike. Kohalik sakslane arwas, et tegemist on karbikesega, kus hoitakse ristimärgi tegemiseks püha wett. Tont on weendunud, et karbikese sees on pisike kulbike, millega püha wett hauakiwile wisatakse. Nigu kerisele =D.

Muidu on wäga torre - tänawad käiwad risti-rästi, köik majad on madalad ja küla körwal on suuuuuured pöllud, kus kaswatatakse maisi, nisu, otra ja herneid... Pöldude wahel on teekesed, mida mööda saab jalutada ja ratsutada. Me Tondiga mötlesime St. Vitus'e (ei naera!) kiriku juures kaarti uurides, et wöiks mönel nädalawahetusel kohalikke matkaradasid awastada. Köige lühem rada on 10,5 km, köige pikem 15,5 km (kui mu mälu ei peta...).

Pisikese jalutuskäigu kaugusel on wanas karjääris lomp. Kiwiklibuste kallastega lomp, kus inimesed ujumas käiwad. Wesi on iseenesest selge ja täitsa meeldiw, aga mina oma 'appi,minasiineiuju,kuipöhjaeioleall' poliitikaga ujuma ei roninud. Küll sain oma uusi ujumisriideid näidata ja tuterdasin ns pölwini wees ringi, ajasin maime taga... =)

Hinnad on siin üpriski eestised... Kuid minu pangakaardiga siin maksta ei saa. Tahawad suurte inimeste kaarte, nt Mastercard'i. Raha saan wälja wötta, teenustasu on ca 3 eurot. Niiet saab toimetud neh.

Käisin kohalikes poodides... Leidsin nn drugstore'i, kus müüakse köike mingist ökotoidust kuni pikendusjuhtmeteni. Wäga weider. Olen leidud ühe kaltsuka, kus hinnad on ikka wiisakad, euroopalikud. 14 eurot kleit, jne. Leidsin ka ühe ... poe, kus müüakse lilli, aiamööblit, küünlaid, ehteid, aiandusajakirju, riideid, pudipadi. Tont kinkis mulle meeweini, mis oli Totenkopf'i (Google Translate) kujuga pudelis. Tänu wiimasena mainitud poele on meil nüt Blumen Totenkopf'is =D.

Saksa keele öppimine täitsa läheb. duolingo.com on wäga hea lehekülg keele öppimiseks, soowitan soojalt. Aga majasakslased on ärra habanud, et ma iwake aru saan, niiet osad jutud aetakse ikkagi sosinal ja omawahel =). Kuigi noh, ma saan umber aru, osadest sönadest saan täpselt aru. Majas räägitaksegi mingit jaburat inglise-saksa segakeelt.

Ma just awastasin, et mul ei ole eriti pilte näidata... Eks ma tegele sellega jookswalt. Praegu on mul siin tehtud waid 3 pilti ja need on kah kaardist (et ma kirikuid otsides ärra ei eksiks).

Mööda söidab kabriolett, kölaritest kostab tümmi asemel šlaager... Oujeee.

Paipai
Kribu

EMBAME!

Paipai

Kribu

Wad is dis?

Lähipäewil peaks ma kätte saama löpueksami tulemuse. Närwid on pingul, juuksed kukuwad wälja ja unerežiim jookseb amokki. Ning mis on köige hullem - selline jaburalt kasutu/realiseerimata tunne on =D. Enne ikka öppisin pidewalt ja pabistasin eksami pärast, aga nüüd ei ole nigu midagi, mille pärast muretseda. Sügiseks on töö olemas, wälismaale olen kirju kirjutanud, öele on korter leitud - köik on kuidagi hästi ja korras. Aga tunne küll on nii rahutu, nii abitu.

Ei tea, ehk on tekkinud see emade/wanaemade sündroom, kus tuleb alati sekeldada ja rapsida. Paha tihti kipub sellise tuuseldamise peale tekkima olukord, kus ei ole enam midagi teha. Hea möte oleks sellisel juhul wisata jalad seinale ja nautida teenitud puhkust, aga ei - siis tuleb ikka muretseda asjade pärast ja wöimalusel planeerida uusi tegewusi. Ei oskagi enam niisama olla - suur eksistentsiaalne kriis wajub kohe peale. Milleks ma siin olen? Mis minust kasu on, kui ma mitte muffigi ei tee?

Praegu sisustangi oma aega korteris asjade kokku panemisega. Sorteerin, mis kuhu läheb ja wöimalusel tassin osad asjad jubba minema. Asju on palju - 5 aastat siiski Tartus jubba oldud. Ning nädalalöpus läen ärra maale - kuskil on üks wääääga rohtu kaswanud öu ja üks önnetu peenar, mis ootawad mind koos ühe wäga kurbade silmadega majakesega... Wäikesed kutsikad on armsad, aga pole midagi südantlöhestawamat, kui kurb ja tühi majapidamine. Oi, kuidas see koht oma inimesi ootab. Nigu truu peni.

Aga seniks tuterdan ma Tartus ringi ja üritan kuidagi wiimase kahe nädalaga hakkama saada. 2 nädalat weel ja siis - siis on Meie.

Paipai
Kribu

Ma olen alternatiivmeditsiini poolt...

... kui kasutatakse selliseid rawimeetodeid.

Paipai
Kribu

Miks peawad wäikesed lapsed wara magama minema?

Sest muidu neist kaswawad Kribud ja sis nad leiawad öösel kell miljon selliseid waimustawaid šedööwreid =D.

See lauluke on üks jaburamaid asju üle pika aja... Wöinoh, öde pani teise leiu endale telefonihelinaks =D.

Paipai
Kribu

Ja nii lihtne see ongi =)...

Paipai
Kribu

Ma olen alati tundnud mingit weidrat sugulust kassidega... Ja ka oma poolpimeda linnukoeraga. Eriti kui tuua paralleele nende kombest wälismaailmaga toime tulla ja asetada need minu elus toime tulemise raamidesse. Sarnasused on oikuiolemas.

1. Ma jooksen koguaeg samadesse takistusesse ennast kinni. Küll ma oskan neid wältida kohtades, kus ma olen neid juba warem näinud, aga - mitu korda elus ikka nii läheb?
Paralleel: See, kuidas Ruudi järjepidewalt muruniidukeid, kärusid, turbakotte, INIMESI, jne ärra rihib. Samad asjad, uus koht - MÜRRAKI!niutsniutsniuts...

2. Elu tundub koguaeg suurte löugade plaksudes mind hirmutawat. Ma pean tegema otsuseid, mis möjutawad mu lähitulewikku - ja ma kardan. Kohutawalt. See on täiesti hullumeelne. Kaine möistus ütleb, et nii lähebki, niimoodi kaswabki tütarlapsest naine. Aga Kribu keeldub uskumast, et täiskaswanuelu on päriselt olemas ja üritab ennast silmini ära peita lapsepölweriismetesse, mis tal weel alles on.
Paralleel:

Aga olukord ei ole enam teps mitte nii mänguline ja uudishimulike dalmaatslaste asemel on midagi palju kurjemat ja lörisewamat.

3. PAANIKA, PAANIKA, PAANIKA!
Paralleel:

(itsö mii, sitting in mai ruum, öfreid ohw de moster koold LAIF)

Oeh.

Paipai
Kribu

Oh, näe, mina hommikul!

Eriti juhtub seda siis, kui ma taaskord olen märgade juustega magama läinud... Ja nt eelmisel päewal ripsmetušši hooletult maha wötnud...

Üks naljakamaid asju, mida ma üle pika aja näinud olen =D. Tegelikult, öde tegi u 3 nädalat tagasi sama winge hüppe, kui ma pimedast koridorist talle ukseawasse ilmusin... Haah...

Paipai
Kribu

Sellest tuleb üks eksistentsiaalse probleemiga tegelew postitus, aga ärge muretsege - täna on juba köik parem =)

Wiimasel ajal on mu aju kui lõppkiiruse saawutanud kiirrong. Mötteid on palju, nad tuhisewad läbi pea. Pidewalt tuleb juurde informatsiooni, kuid eelnewat pole ma weel jöudnud läbi töödelda. Kui ma olen suutnud midagi enda jaoks selgeks möelda, muutub wörrandis mingi tegur ja ma pean jälle köik ümber arwutama. Mulle tegelikult meeldib, kui ma tean, mida ma tegema pean ja kus ma seda tegema pean. Praegu on elus fantastiliselt segane aeg ja endale ma seega toetuda ei saa. Ainuke, kellele ma saan kindel olla - Tema =).

Ja kui ma istungi siis järjekordselt wesiste silmadega kaamera ees ja kurdan köike, mida ma olen oma peas juba pikemat aega üle möelnud, on just Tema silmad, Tema sönad need, mis mu jälle maha rahustawad. Austrikannatus on Sul, kallim. Ausalt =).

Mulle meeldib elu ehitada Legodest, aga praegu tundub, et ma üritan ehitada kaardimajakest tuulekoridori. Ma siiski teen seda (oma rumala järjekindlusega), sest kui ma pole endas kindel, on mul waja wälist rutiini ja kindlust. Muidu tuleb selline hajumise tunne peale - üks önnnetu tuulehoog ja ma olen mööda ilmaruumi laiali. See on ka pöhjus, miks ma praegu korda otsin. Ma olen wahel täiesti paanikas - löpueksam tuleb aina lähemale ja see muudab mind ärewaks. Ma olen hetkel köige önnelikum maal. Tatsan seal tasakesi ümber oma majakese, koristan siit, sapitsen seal, kakun naati peenrast wälja, uurin pungi wiljapuudel...

Ja ma tean, et köige önnelikum oleks ma Tema kaisus. See teadmine ja praegune olukord ajawad wahel nii abitult tigedaks. Teate küll seda tunnet - sa tead, mis su olemise paremaks teeks, aga sa ei saa seda abiwahendit. Lihtsalt ei saa, asjaolud ei luba seda. Tekib tahtmine wisata ennast köhuli maha, jalgade-kätega wastu maad peksta ja jonnida. Aga see ei oleks eakohane käitumine. Ainuke wöimalus olekski lihtsalt igatseda, poolik olla ja wahel wäga önnetu olla.

Ma olen tohutult tänulik Sulle, armsaim. Et sa jöuad mu madalseisud ära kannatada. Ma ju tean, et olukord pole Sullegi kerge. Aitäh Sulle!

Täna on köik parem. Päike paistab, söbrannad tahawad mind wägisi seltskonda kutsuda (mis on wäga armas neist, sest ega ma wabatahtlikult ei sotsialiseeruks wäga =)) ja me tegime just weidike aega tagasi ödega hästi toitwat ja head smuutit =). Ajaa, ja köige hullema öppeaine öppejöud kiitis meid ja ütles, et meil ei peaks tema arwestusel probleeme tekkima =).

Hea smuuti retsept:

1/2 awokaadot

1 kiiwi

2 banaani

1 klaas ananassimahla

chiaseemneid nii palju, kui tahad (ca 2 tl?)

Saumiksri/blenderiga sodiks köik ja naudi =)... Näeb kewadiselt roheline wälja ka, niiet =D.

Loo moraal: kunagi ei ole olukord nii hull, kui sa arwad. Lissalt wahel on waja kedagi, kes seda sulle meelde tuletaks =).

Siin on üks Käbi, kes üritab mu mustsöstrapöösast üles kaewata...

Paipai

Kribu

MEIL OLI JUST KEWADE ESIMENE ÄIKE!

Ja see on pisike siil =).

Paipai
Kribu

Ju nou, uan taim, in Tartu-kämp...

Mulle meeldib irmsasti, et ma mingi ime läbi (kurdistawate kontserdite ja bändiproowide kiuste) kuulen helisid, mida teised ei kuule. Ma kuulen körgeid helisid (nt imepeenikesi kiukse ja kriipimisi) ja madalaid helisid ma wahel ei pruugi kuulda, küll aga ma tunnen neid (mingi mootorimürinad, ca 10 km kaugusel töötaw Harvester on öösiti mu lemmik). Samuti on mul komme pimedas päris hästi näha. See fakt iseenesest on üllataw, sest ma muidu ei näe ju. Kes ei usu, küsige mult prille proowida. Ma olen suht silmabagaak.
AGA...
Linnas elades ei ole siuke loomalik kuulmine teps mitte hea. Minu isiklikud lemmikud on kaubanduskeskuste ölitamata liuguksed, hooldusest hoiduwad autod (uskuge mind, on hullemaid wilinaid kui kulunud piduriklotsid wöi wentikarihma libisemine) ja mu telefonilaadija, millel on tekkinud komme piriseda. Madalamatest otsadest ma armastan tööle unustatud masinaid, oma külmkappi ja eriti wöimsate kölaritega inimesi, kes küll hoiawad muusikat kuulates wolüümi wiisaka, kuid bassi maha ei keera...

Oeh, täna ma läen pärast tööd Juhani Puukooli  ja ostan endale sarapuuistiku, mida ma juba pikemat aega taga ajan. Ma loodan ka sealt saada suure mungalille ja kirju salwei seemneid, et saaks peenrasse ilusaid lillekesi juurde. Mis siis, et ma ise neid waatamas ei ole. Küll Liipse mulle pildikesi saadab =).

PaiPai
Kribu

Seal.

Aitäh, armsaim. Köige eest =).

Paipai
Kribu

OH! OH! OH! OH!

Kui see waid oleks päriselt olemas... Studio Ghibli löbustuspark.

Suuremalt waatamiseks:
http://images.ichc.s3.amazonaws.com/originals/completestore/15/2/16/hdr1usl2Pk6BJAHWnYB7Hg2.jpg

Paipai
Kribu

Kas ma kuulsin kewadet?

Kui Kribu täna hommikul üles ärkas, olid linnud oma kewadkisaga alustanud =). Kuigi mu kallis öde arwas ikkagi, et ma ärkasin masendawalt hilja (8.30 ma töusin, et kontrollida, kas TEMA on ülewal ja kell 8.53 ma ajasin ennast päriselt woodist üles - ma pean alles kell 10 olema tööl...?), olin mina nigu kurgike ja luristasin koffi (aitääh, öde). Kui ma olin peadpidi koffitassis juba natuke aega mullitanud, kuulsin ma mingit jaburat heli... Linnukesed huiglasid oma kewadelaulu laulda. Ma sain sellest inspiratsiooni ja tantsisin koridoris Liipsele kaunist tantsukest. Ta ei olnud eriti waimustuses... Wöi oli probleem minu muusikawalikus...

Minu wiimase semestri esimene päew oli... nähtawasti kurnaw. Ma ise ei saanud midagi eriti aru, aga Liipse (kes otsustas mulle wastu tulla) waatas mulle otsa ja ütles:
'Sa näed wälja nagu sa oleks juba 2 tundi surnud olnud.'
Tundub, et kool möjub mulle hästi =). Tegelikult oli torre, erinewad psühholoogiad on huwitawad, aga wiimane loeng oli minu jaoks liiga aeglase tempoga. Aine iseenesest on wajalik ja tähtis, aga kuna kogu materjal on juba omandatud, siis wöiks tempo iwake kiirem olla. Ma mötlesin tagant järgi, et ma oleks wöinud nii palju rohkem üles kirjutada, aga öigel hetkel oli mu aju asemel šwamm.

Praegu istun antiigis ja wärisen tigedusest. Kuna meile mainiti, et me wöiks tööruume weel rohkem korras hoida, siis otsustasin ma aknad ärra pesta (jah, ilm on jälle sulaks pööranud). Kui ma aknaid pesin, söitsid köik irmus ettewaatlikult mööda. Kuid kui ma olin löpetanud, kulus waid 2 minutit, et mööda söidaks rekka ja mu akendele ilmuksid taaskord porilärakad. Praegu ma waatan neid lärakaid ja üritan ennast kokku wötta, et minna lapikesega wälja korda looma. Samas - milleks? Niikuinii tuleb järgmine rekka...

Paipai
Kribu

Kergelt bipolaarne...?

WÖI

Ja wahel ka selline ninastmullewäljaajaw 'hall' olemine... Aga pigem üks nendest =D

Paipai

Kribu 

Ma wist olen haige.

Aga ärge seda minu emale öelge, eks? Tema ei pea teadma, et ma peale tema juurest ärra minemist siuke olen:

Paipai
Kribu

Wahepeal ma mötlen...

... et elu on nii tohutult ilus ja hingemattew. Täna hommikul oli Emajöe peal udu, terwe Tartu nägi kergelt maagiline wälja. Tööle oli kohe palju torredam jalutada =).

Kuna talw tundub olewat löplikult meitele jöudnud, hakkawad mötted waikselt kewade poole liikuma. Näpukesed hakkawad sügelema ja olen awastanud ennast ema kombel puukoolide ja aiandite lehekülgedel surhwamas (ma leidsin, et surffamas oleks igaw kirjutada =D). Kuna emme on praegu möjuwatel pöhjustel koguaeg Tartus käepärast, olen temaga juba u 5 korda ümber möelnud, mis taimi kus kasutada ja ma kahtlustan, et 5 meetrist hekist ei tule enam midagi wälja =D.

Stiilinäide taimest, mida ma oma hekis enne ettegi ei kujutanud:

Rosa Glauca

... et ma ei kujuta ette, mis inimestel wiga on? Lugesin siis eile oma kewadsemestri (ma siiani ei usu päriselt, et see tingel-tangel päriselt otsa saab... wow) ainete tagasiside aruandeid. Walmistasin ennast waimselt ette, juu nou? Loen ja loen, olen just nentinud, et oh, neist aruannetest on kasugi, ja äkki - tuli tahtmine laud ümber lükata. Ühe aine tagasisides seisab sulaselges jobmoonide keeles 'YOLO'. Istun ma sis arwuti ees, käed rüpes, ja olen nördinud. Uukei, ma saan aru, et bussijaamas hängiwad minijobmoonid huilgawad siukseid asju, aga Tartu Ülikooli öppesüsteemis ainekursustele tagasisidet andes wöiks ju ikkagi mingi austus olla... Kui sa ei oska midagi kirjutada wöi ei wiitsi midagi kirjutada, ära kirjuta. Lihtne.

Nüt, kui ma olen suutnud nördimuse kaasüliöpilaste pihta wälja elada, hakkan ma iseendaga lahingut pidama ja löpueksamiks kordama. Wöiwad esineda järgnewad nähtused:

wöi

'You can stay, but I'm leaving'

Seda wiimast kipub mul päris tihti juhtuma... Tawaliselt olukordades, kus ma olen sunnitud normaalsete inimestega (mitte söprade/tuttawatega - teie olete weidrad =D) suhtlema.

Paipai

Kribu

Nii torre, et kuskil on keegi naine, kes teab, kuidas asjad päriselt käiwad...

Wahepeal ei ole oluline tulemus, waid protsess ise. Ausalt. Wiimasel ajal on just selline nähtus esinema kippunud. Aga noh, kuidas siis saaks oma pingeid (seaduslikel wiisidel) wälja elada. Murede jagamine, jne... 

Eesti ilm on wist minu tujudest inspiratsiooni saanud:

Külm ('Täitsa läheb. Ei ole hullu.')

Sula ja tuisk ('OHMAIDOG, köik on tuksis, apiiih!')

Külm ('Tegelikult on köik korras, wäike tagasilöök)

Sigakülm ('AUSALT. KÖIK ON KORRAS.')

Sula ('Tahaks rahu ja waikust ja kakaod ja paksuks minna ja nutta...')

Mönus talweilm lumesajuga ('Ah, köik on hallataw ja söbrad on tublid =)')

Ja weel asjakohast koomiksit...

(Sigawinge neidis, soowitan tee körwale =))

PaiPai

Kribu

Käisime.

Paipai
Kribu